Paljud kardavad sõna “autonoomia”. Tundub, nagu see tähendaks eemaldumist, ükskõiksust või suhte jahenemist. Tegelikult on lugu vastupidine.
Eluterve autonoomia on suhte vundament. See on oskus tõmmata piir seal, kus lõppeb “meie” ja algad “sina”. See ei ole müüride ehitamine, vaid enese vastutuse võtmine oma siseilma eest.
Kuidas tunda ära elutervet autonoomiat?
See pole karistus: “Ma vajan praegu hetke olla looduses, et taastuda”, vaid on kingitus perele. See tähendab, et tuled tagasi soojema ja kohalolevana.
See on vastutus: Ma ei oota, et teised mu tuju parandaksid või mu mured “ära lahendaksid”. Ma tegelen oma ebamugavuste ja pingetega ise (mediteerin, jalutan, liigutan end).
See on julgus: Julgus mitte alluda kontrollivatele või nartsissistlikele nõudmistele. Kui ma ei muutu suhetes ohvriks, ei pea ma öösel seda võitlust unes jätkama.
Külm eemalolek ütleb: “Mulle ei lähe korda. Mina otsustan, mis on õige.”
Eluterve autonoomia ütleb: “Ma hoolin meist piisavalt, et hoida ennast tervena. Me lahendame koos.”
Kui me lubame üksteisel olla autonoomsed, loome keskkonna, kus närvisüsteem saab päriselt puhata. Ja sealt algabki rahu – nii päeval kui öösel.
Annika/ Hakima Noori
aktiivsete meditatsioonide juhendaja ja õpetaja
Autonoomia peres – kas külmus või armastus?