​Paljud kardavad sõna “autonoomia”. Tundub, nagu see tähendaks eemaldumist, ükskõiksust või suhte jahenemist. Tegelikult on lugu vastupidine.

​Eluterve autonoomia on suhte vundament. See on oskus tõmmata piir seal, kus lõppeb “meie” ja algad “sina”. See ei ole müüride ehitamine, vaid enese vastutuse võtmine oma siseilma eest.

​Kuidas tunda ära elutervet autonoomiat?

​See pole karistus: “Ma vajan praegu hetke olla looduses, et taastuda”, vaid on kingitus perele. See tähendab, et tuled tagasi soojema ja kohalolevana.

​See on vastutus: Ma ei oota, et teised mu tuju parandaksid või mu mured “ära lahendaksid”. Ma tegelen oma ebamugavuste ja pingetega ise (mediteerin, jalutan, liigutan end).

​See on julgus: Julgus mitte alluda kontrollivatele või nartsissistlikele nõudmistele. Kui ma ei muutu suhetes ohvriks, ei pea ma öösel seda võitlust unes jätkama.

​Külm eemalolek ütleb: “Mulle ei lähe korda. Mina otsustan, mis on õige.”

Eluterve autonoomia ütleb: “Ma hoolin meist piisavalt, et hoida ennast tervena. Me lahendame koos.”

​Kui me lubame üksteisel olla autonoomsed, loome keskkonna, kus närvisüsteem saab päriselt puhata. Ja sealt algabki rahu – nii päeval kui öösel.

Annika/ Hakima Noori

aktiivsete meditatsioonide juhendaja ja õpetaja

Autonoomia peres – kas külmus või armastus?

Loe ja jaga Facebookis